03.2010 arhiiv
March 30th, 2010
Sel päeval, kui pidime minema tutvuma uue sugulase Karliga, õnnestus Ettal ja emmel hoopis mõnusalt haigeks jääda, eks kevadine viirustehooaeg jõudis kohale ka meile. Veetsime seega mamma pool tõhusalt kolm päeva toas külitades, Etta suurimaks vaimustuseallikaks olid klotsid, millest saab igasugu kujundeid laduda:
Samuti on Ettal nüüd selline faas, et kui Gustav matkib oma superkangelasi, siis Etta matkib Gustavit. Kui varem teatas ta küsimuse peale, kes oled, et ta on “Etta-mutt!” või “Tita”, siis nüüd teatab ta: “Ei ole Etta, olen Super-Mario!”
(Profiil papale tõestamaks: kas on näkil väärt kukal või on kuklal väärt omanik?):
Gustav muidugi kasutab eelpoolnimetatud klotse märksa erudeeritumal tasemel. Nimelt paneb ta kokku suvalisi tähekombinatsioone ja üritab siis sõna kokku lugeda või vähemalt sellest midagi tuletada. Näiteks on kõrvuti kolm klotsi: N, R ja G. Gustav arutleb: “NRG, see on ju nagu energia!” või on L, U ja K, mispeale Gustav teatab: “LUK, sellest saab ju Lukas!”
***
Täna sõitsime lasteaia lähedal mööda ühest ojakesest, mille kaldal lapsed parte toitsid. Küsin Gustavilt, et kas ta ikka nägi parte. Gustav: “Aga seal lume peal oli ainult üks part!” Täpsustan, et vees oli veel kaks.
Gustav: “Siis oli ju järelikult kolm parti!”
***
Kodus oli lumi paari päevaga jõudsalt sulanud. Leidsime koguni kerge vaevaga lumest üles ka Gustavi kadunud saapa, oli teine kenasti servani vett täis, aga muidu täitsa kobedas korras. Gustav ilmutas tuntava kevade peale jällegi tarkust (ja uus Kuuse-Taat on sündimas, vana hoia alt!):
“Vanasõna on selline, et kui homme on ka soe ilm, siis sulab lumi täitsa ära!”
March 30th, 2010
Ãœhel päeval võttis emme end lõpuks kokku, kraamis kapist välja õmblusmasina ja vuristas paari tunniga kokku neli kardinat, neli padjapüüri ja ühe laudlina (kõik kolivad Saaremaale). Etta oskas õmbluskunsti vilju kõrgelt hinnata: “Etta on peidus!”:
March 30th, 2010
… või lihtsalt mida teha Kuivastu sadamas, kui sinu pere autol on praamijärjekorras seistes aku tühjaks läinud ja sa oled järjest kolmest praamist maha jäänud: mine sadamahoones teise korruse kõrtsi, telli kamba peale ühed pannkoogid ja siis asu kohalikke vaatamisväärsusi rüvetama:
March 24th, 2010
Rääkisin eile Kadriga, kes seisab silmitsi raske valikuga: kuhu laps kooli panna. Kuna varsti on see teema ka meie peres aktuaalne, siis läks Kadri mure mulle väga korda. Ja ma loodan, et ta ei pahanda, et võtan selle teema nüüd siin üles.
Nimelt elab nende pere maal (jah, kujutage ette, ise noored inimesed ja läksid vabatahtlikult maale, tegid vanaema maja korda ja elavadki seal juba mitu-mitu aastat). Kohe ikka täiesti metsade keskel ja lähimatest naabritest kilomeetreid eemal, rääkimata vallakeskusest või suurematest linnadest. Kohalik vallakool on lahkesti valmis tema last esimesse klassi võtma, aga… Vallabuss sõidab ainult korra päevas, laps jõuaks koju kell viis õhtul (kui talvel on ammugi kottpime) ja ka siis peaks ta veel tükk maad koduni jala kõndima. Lisaks pole sel vallal enam raha huviringide toetamiseks, muusika- ja tantsuhuvilise lapse vanemad peaks kuus mitme tuhande krooni võrra oma kukrut kergitama.
Kuna vanemad käivad ise nagunii linnas tööl, tundus neile lihtsam panna laps mõnda pealinna kooli. Aga vähe sellest, et isegi mitte ainult nn eliitkoolid teevad laste peal inimkatseid, nõutakse ka sissekirjutust päälinna müüride vahel! Et leia aga see tore tuttav/sugulane/muidu lahke inimene, kes su lapse enda juurde sisse kirjutaks ainuüksi selleks, et ta saaks üldse neile katsetele minna!
Ja mis on traagiline – seda ju massiliselt tehaksegi. Valglinnastumise päevil elavad vaevalt üksikud väikeste lastega pered vanalinnas või selle lähemas raadiuses, sest see on lihtsalt äärmiselt ebamugav ja ebatervislik. Ametlikel andmetel peaks aga igas teises diele-dornse-tüüpi gootimajas elama mõni kooliaealine laps. Ãœks vanalinnakooli õpetaja on mulle rääkinud, et tema klassi 30 õpilasest elavad talle teadaolevalt vaid kaks tegelikult vanalinnas. Kõik ülejäänud elavad nagu paljud noored pered ikka – Viimsis, Tabasalus, Saku vallas ning vanemad sõidutavad neid iga hommik kooli ja õhtul koju. Ehk et kool ja linn teavad väga hästi, et selline nõue on mõttetu formaalsus, aga ometi see kehtib. Las olla terve hunnik mõttetuid lisabarjääre, mis tegelikult mitte midagi ei filtreeri, tekitavad inimestele ainult lisasekeldusi, kulutavad aega ja närve!
On’s vaja neisse ülbet eliiti taastootvatesse koolidesse üldse trügida, küsivad kriitikud. Miks ei võiks iga laps käia oma kodukohale lähimas koolis? Aga sellepärast, et isegi kui sa ei ela keset metsi nagu Kadri pere, vaid mõnes moodsas uusasumis, siis on kohalik kool sinust endiselt üsna kaugel ja/või on ta vana ja lagunenud või hoopis üleelusuurune koloss (nagu Viimsis, kus lisaks muudele näitajatele on kuuldavasti vabariigi kõrgeimad numbrid koolivägivallas). Koolibussid on siiski üsna haruldane nähtus (näiteks Viimsist läheb minu teada hommikuti tasuta buss kesklinna, aga lõunal tagasi ei tule, sest “lapsed ju lõpetavad kooli erinevatel aegadel”). Kui vanemad juba nagunii lapsi sõidutavad, siis pole vahet, kas viia laps viis kilomeetrit vallakeskusesse või viisteist kilomeetrit endaga koos kesklinna. Ja keda saab süüdistada selles, et ta tahab oma lapsele parimat?
Tundub, et eestikeelne (alg)kooliharidus on üldse nii peen ja defitsiitne luksuskaup, et selle saamise nimel tuleb eraldi pingutada. Maris (kes muide ka tänases Postimehes oma arvamust Eesti koolisüsteemi kohta üsna pehmelt väljendab), kellega kohtusime möödunud aasta lõpul Singapuris vahetult enne nende naasmist Eestisse pärast üle kümne aasta mujal elamist, kurtis, et keset õppeaastat Eestis lapsele koolikoha leidmine on osutunud uskumatult keeruliseks kadalipuks. Et läksid ära välismaale, siis ise oled süüdi; nüüd näe vaeva, kui tahad tagasi tulla!?
Kas pole mitte Eesti riik kutsunud oma mujal elavaid kodanikke koju tagasi pöörduma? Et tulge… ja olge lihtsalt?
Marise paralleel sajanditetaguse agraarajaga, mil lapsed ei saanud suvel tarkust taga nõutada, sest pidid karja ajama ja põllutöödel abistama, on väga tabav. Lisaks meenub enda nappidest ajalootundidest, et pärisorjus (millega kaasnes ka sunnismaisus) kaotati Eesti- ja Liivimaal vastavalt 1816 ja 1819. Aga kakssada aastat hiljem on ta jälle platsis! Ja inimesed heidavad end vabatahtlikult neisse ahelaisse.
March 24th, 2010
Kaks päeva pärast ametlikku kevade algust valitses meie aias säärane “kevadine” vaade:
Kuna meie aia reljeef ei ole teatavasti kuigi tasane, võib kohata kohti, kus lumi ulatub vööni (täiskasvanul), samas on ka kohti, kus muru on juba välja sulanud. Igatahes otsustas lasteaiast vaba päeva võtnud Gustav minna liumäe peale lindudele süüa viima, kui järsku hüüdis lumehangede keskelt: “Emme, mul jalad külmetavad!”
Ja mida siis näha võis: pojake sumab hanges sokkide väel!!! Nimelt oli ta oma saapad kuhugi hangesügavustesse ära kaotanud. Ilmselt ei suuda ka Amuuri tiigrid vööni lumes nii kiireid hüppeid teha kui mina siis poega sealt haarates: kohe tuppa, märjad riided ära, villased sokid jalga ja teki alla! Ja tundub, et ei tulnudki külmetust. Ühte saabast ei õnnestunud mul üles leidagi, küll sulab maikuuks välja, aga linnud said igatahes oma noosi kätte:
Samal ajal, kui Gustav toas teki all kössitas, võttis sogamutt magades päikesevanni:
March 21st, 2010
Räästast voolas sorinal vett ning hoovis aeledes said lapsed oma “veekindlate” kostüümide kiuste läbimärjaks. Aga kevad ei ole kindlasti enam mägede taga!
Sel korral oli rõõm tõdeda, et ka ehitustööd olid veidi edenenud, paigale oli pandud trepp ja trepi”halli” ka tapeet. Pole paha, mis?
Gustavi ja Etta tuba ootab ainult mööblit:
Meie muidu imelise Saaremaa-viikendi tumedaks tõrvatilgaks kujunes sealt minema pääsemine: jäime Kuivastusse jõudes napilt maha kella kahesest praamist. Ja kui siis kella kolmesele hakati autosid peale laadima ja meie oma healt positsioonilt tähtsa näoga startida üritasime, ei võtnud auto teps mitte hääli sisse. Nii siis läks ära kolmene praam ja ka neljane, kuniks autoabi Kuressaarest kohale jõudis ja autole vungi sisse lõi. Ja nii me siis väsinult kella viiese praami peal, töötava mootoriga, mandri poole tüürisimegi.
March 18th, 2010
Kui emme eile õhtul koolimajast koju jõudis, oli Etta just lõpetanud kõrvitsapüreesupi söömise. Natukese aja pärast istus ta jälle laua taha ja nõudis “Seda!”, mispeale pistis kinni neli pakki Ella’s Kitcheni titetoite, mis meil veel kööginurgas vedelesid. Peale kummutas veel ühe topsi joogijogurtit ja tassikese piima. Seejärel lippas korda viis poti vahet, käis vannis ja kaalu peal – tulemus 11,6 kilo! – ning keeras oma tuppa magama. Voodis võtab “simpsiku” kaissu ja lehvitab teki alt ja ongi kogu moos. Mis nii viga?!
(Samal ajal muidugi Gustav tuuseldas ringi, nõudis multikat, wii-mängu, raamatut, jutustas naljakaid lugusid lasteaiast, kukerpallitas tund aega voodis, ülejäänud tund aega nõudis massaazhi ja selja peale joonistamist ning lõpuks uinus kusagil südaöö paiku.)
March 17th, 2010
Juba mitmendat hommikut kostab taevast kindlal kellaajal selline müra nagu sõda oleks lahti. Ãœsnagi madalalt lendavad üle helikopterid. Okei, olen mõelnud, ju on tegu piirivalve päästekopteriga – seiravad rannikut, hoiavad jäämassidel silma peal, korjavad üles uljaid kalamehi vms.
Aga eile: järjekordne helikopter lendas üle suure konteineriga! Pranglit evakueeritakse? Või mis toimub?
Ja appdeit ehk ise küsin, ise vastan ehk ka pime kana leiab tera: ongi Prangli päästeaktsiooniga tegu!
March 16th, 2010
Gustav tahab mängida Wii-mängu, aga masin teeb imelikku müdinat ja telekapilt jääb pimedaks. Emme ei oska ka midagi ette võtta ja issit pole kodus.
Pärast pettumust ja meeleheidet valitseb toas mõnda aega rusutud vaikus.
Äkki küsib Gustav: “Emme, kui vana sa oled?”
Emme (üllatunult): “29. Mis siis?”
Gustav: “Siis oleks ju aeg juba õppida (wii-mängu parandama)!”
***
Kes veel ei ole peale sattunud, siis õpetlase Gustavi teisi mõttearendusi saab kuulata Vikerraadio Perepildi saate lõpuosas.
March 15th, 2010
Kui oled eelmisel õhtul käinud pulmas, siis minna järgmisel hommikul lastesünnipäevale, kus on väikeses ruumis koos kümneid aktiivseid lapsi ja sadu silmipimestavalt kirevaid mänguasju, ei ole võibolla kõige parem idee…
Me siiski pidasime vastu ja soovisime Martale, Tonile ja Luukasele nende 3. sünnipäevaks palju õnne:
Onu Kristjan – nagu ikka! – haaras hordide viisi omi ja võõraid lapsi oma näitekunsti meelevalda:
Piltmõistatus nr 1: Miks on Kutt kuri?
Piltmõistatus nr 2: Kus on Gustav ja Laur?
Stiilsed dzhemprid, härrad P-d:
Lotta ja Manju leidsid pallimerest kümneid erineva teravus- ja kõvadusastmega mänguasju ja -tükke:
Kas Etta õue võib?!
